Sotsiaalne ettevõtja kaitseb kohalikku rahvakunsti
Väikeses Lööra külas Kose vallas Harjumaal asub Võtikmetsa talu, mis pakub põnevaid koolitusi ning kaasaegseid koosolekuruume keset mõnusat idülli.
Võtikmetsa perenaine Annely Tisler on läbi elu kõndinud pidevalt midagi uut õppides, õpitut ellu rakendades ning tekkivatele vajadustele vastates jälle juurde õppides.
Kõigepealt läks Mulgimaal kasvanud tüdruk Olustverre mesinikuks õppima. Sõitis praktikale Harjumaale Habaja külas elava mesiniku juurde, kohtas seal üht toredat Lööra küla poissi – ning sellest kohtumisest sai alguse armastus, mis kestab juba paarkümmend aastat.
Hiljem on Annely õppinud majandust ja ettevõtlust ning töötanud Tallinnas ühes mööblifirmas. Kui perre sündis tütar, tundis Annely, et pidev linnavahet sõitmine väsitab teda. Kodukant Kose vallas aga meeldis väga – ilus loodus, toredad inimesed, mõnusad väikesed lasteaiad ja koolid...
„Nii sündiski mõte, et tahan luua endale maale töökoha,” ütleb Annely. „Olin kindel, et see ei ole võimatu – maainimene peaks suutma enesele palka maksta ka ilma linnaelust sõltumata.”
Nii algas pikk ja keeruline periood, mille käigus vanast laudast ehitati kaunis ja rustikaalse ilmega, kuid kõiki kaasaegseid mugavusi pakkuv hoone. Annely Tisler ja tema perekond tänavad siinjuures kõiki sõpru-lähedasi, kelle abiga ehitus- ja remonditööd sujusid. Laenu võtta pere ei söandanud – polnud ju teada, kas suudetakse nii palju teenida, kui pangale maksmiseks vaja oleks. Küll aga kirjutati käsitöömaja rekonstrueerimiseks projekt, mida Leader programm toetas.
Autentne käsitöö
Annely Tisler tegi mõttes inventuuri – mida sellist ta teab ja oskab ja armastab, mida teistelegi pakkuda võiks. Sõelale jäi käsitöö.
„Olen seda alati armastanud ja teinud,” jutustab perenaine. „Aga ma ei teadnud, kas ma teen seda õigesti. Nii läksin oma kunagisse kooli tagasi – sedapuhku aga õppisin Olustveres rahvuslikku tekstiili. Kui tahta juuri hoida ja tutvustada, tuleks seda teha autentselt. Olin selleks ajaks Lööras nii kodunenud, et tahtsin elus hoida just oma ja ümberkaudse kandi rahvariidemotiive.”
Oma jutu illustratsiooniks näitab Annely pikka rahvariidevööd, mille ta kudus ühel käsitöökoolitusel. Muster on meelespeasinise ning väga erksa helepunasega. „Ilus!” ütleb siinkirjutaja spontaanselt ning vöö autor vangutab pead.
„Selles mure ongi, et tegelikult ei ole ilus. Ei ole autentne! Tegin, nagu juhendaja õpetas ning alles hiljem sain teada, et siinkandi sinine peab olema tumesinine ja punane peab olema tumepunane. Sellise vöö kudumine on aeganõudev, minul kulus umbes tund viie sentimeetri peale, pärast aga selgus, et olen teinud tegelikult vale asja.”
Annely Tisleri väljakutseks sai leida tegevuskava ja äriplaan, mis võimaldaksid tegeleda käsitöö ja rahvakunstiga – ning samal ajal tagaksid selle, et selleks ajaks juba kahe tütre ema saaks kodus tööd teha ning enesele palka maksta.
Hobikoja sünd
Koostöös oma kauaaegse sõbratari Reelika Karuga, kes samuti ilusat käsitööd tegi, lõi Annely Tisler MTÜ Võtikmetsa Hobikoda. Koos otsustati korraldada esimene käsitööpäev ja avada pidulikult käsitöömaja, kuid selle organiseerimise ajal ränka haigust põdenud sõbratar oli juba haigevoodis. Temast jäid maha head ideed ning Annely kindel otsus, et Võtikmetsa Hobikoda tahab pakkuda häid koolitusruume ja huvitavaid ettevõtmisi ka erivajadustega inimestele. Seepärast on kõik ruumid niisugused, kuhu ka ratastooliga mugavalt sisse pääseb.
Võtikmetsa Hobikoda on hea võimalus korraldada seal erinevaid koolitusi. Rahvusliku käsitöö teemalisi juhib Annely Tisler ise, kes aga soovib tellida mõnd muulaadset, annab Annelyle oma soovidest teada ning lahke perenaine otsib vajaliku õpetaja.
„Mulle meeldib, et ma ei konkureeri teiste koolitajatega vaid pigem pakun neile koostööd,” on Annely oma tegevusmudeliga rahul. „Olen kõigile öelnud, et siia võib rahumeeli koolitama tulla, minul on minu eriala ning teiste koolitusideid ja -nippe ma üle ei võta.”
Annely Tisler soovitab põhitöökohalt vahepeal lahkumist ning mõnusas õhkkonnas koosoleku pidamist ning mõne uue ettevõtmisega vaimuvärskendamist ka asutuste ja ettevõtete nõupidamisteks. Loominguline mõtlemine näiteks viltides või vitraaži tehes kandub üle ka loominguliseks suhtumiseks oma igapäevatöösse.
Sotsiaalne ettevõtlus
Annely Tisleri enda õpingutee aga üha jätkub. Praegu osaleb ta Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuses mentiikoolitusel, mille korraldajatele tal ohtralt kiidusõnu jagub.
Proua Tisler kiidab koolituse paindlikkust ning arvestamist justnimelt iga osaleja töiste vajadustega.
„Olen sellelt koolituselt palju saanud. Enesekindlust, julgust ja oskust oma ettevõtmistest säravate silmadega rääkida, oskuse oma finantsasjad korras hoida... Kõige tähtsamaks aga pean seda, et just seal jõudsin kindlale veendumusele, et tahan tegeleda sotsiaalse ettevõtlusega ning et see, mida ma teen, on õige.”
Annely räägib, et on mitmete ettevõtjatest tuttavatega sotsiaalse ettevõtluse teemal vaielnud. Et kus on see kogukondlik probleem, mida ta lahendada tahab?
„Aga see ju ongi kogukondlik probleem, kui inimesed unustavad oma juured ja rahvakunsti. Kui juuri ei ole, puhub tuul ära – olgu linna või teise riiki, aga kodukohast minema. Kui kodukant on südames nii ajaloo kui ka oleviku-tulevikuga, siis nii naljalt ära ei minda ja kui minnakse, siis on suur tõenäosus, et tullakse tagasi.”
Annely Tisler näeb MTÜ tegevust sellisena, et koolitus-koosolekute ruumide renti pakkudes teenib ta tulu, millega saab kogukonna heaks tegeleda rahvusliku pärandi hoidmise ja õpetamisega.
Alles see oli, kui Hannes Võrno tegi Facebookis ettepaneku, et igaüks võiks kanda auto küljes vöökirja-lindikest oma hingelähedase kandi mustriga. Et neid mustreid aga kusagilt leida oleks, on vaja säravate silmadega spetsialisti – nagu näiteks Võtikmetsa Annely.
/Anne-Mari Alver/
