Linnast maale elama
Olin linnapoiss, sündinud ja kasvanud Tallinnas. Maal oma majas elamisest unistasin juba väikese poisikesena. Lapsepõlv möödus Lasnamäel kivimüüride vahel ja harva suviti sain maale vanaema juurde. Juba väiksena meeldis mulle puutöö ja siis ehitasin tikkudest majakesi. Kui ma Ehituskoolis mööblirestauraatoriks õppisin, tundsin suurt puudust oma töökojast ja sellest saigi minu unistus. Hiljem, kutseõpetaja töö kõrvalt, oli võimalus kooli töökoda kasutada, aga see ei olnud võrreldav isikliku töökojaga. Nüüd võin öelda, et need unistused on mul täitunud.
Kose valda sattusime elama puht juhuslikult. Elukaaslasega töötasime ja elasime sel ajal mõlemad Tallinnas, meil oli maakodu Kesk-Eestis, kuhu ehitasime uut maja. Esimene laps oli meil alles aastane ja oli selge, et me ei taha teda linnakorteris kasvatada. Seitsme kuuga oli majakarp valmis ja aasta pärast tegin juba siseviimistlust. Kuid elukaaslane hakkas muretsema töö pärast. 100 km Tallinnasse igal hommikul tööle sõita oleks olnud päris suur katsumus. Ilmselge, et olime probleemi ees, sest töö oli talle väga tähtis ja õnneks et oli.
Nagu nõia väel, avasin ühel hommikul oma kirjakasti ja leidsin maja müügikuulutuse Kose vallas Oru külas. Hind oli väga soodne ning poole km kaugusel kool ja lasteaed. Kuulus Villu Parvet tegi oma reklaami. Käisime ka maju kohapeal vaatamas. Maja, mida meile näidati oli korralikult ehitatud. Kuna olin juba ühe maja valmis ehitanud, siis teadsin, mida vaadata. Hiljem selgus, et see oligi ainus maja, mida kannatas inimestele näidata. Samas, projektid, detailplaneeringud olid kõik väga korrektselt tehtud. Kuna mul oli ehitusfirma, siis pakuti kohe samas külas tööd. Kuigi osade majade ehituskvaliteedi madal tase sai mulle kiiresti selgeks, siis vaatamata sellele, hakkas mulle see piirkond üha rohkem meeldima. Seda enam, et algselt oli loota, et külla tulevad asfaltteed, tänavavalgustus, laste mänguvaljakud jne. Seega lastega elamiseks igati ideaalne piirkond. Otsustasin omandada ühe majakarbi. Esialgne plaan oli maja lõpuni ehitada ja müüki panna. Kuivõrd vahepeal oli üldine majanduse olukord halvenenud ning ka Oru küla saanud tänu Parveti tegematajätmistele suhteliselt halva maine, siis muutus majade müük külas väga keeruliseks. Olin paraja portsu otsas. Peale mõningast kaalumist otsustasime perega ise majja sisse kolida ning vaadata, kuidas elu minema hakkab. Õnneks olid meil mõlemil töökohad Tallinnas ja 40 km sõita ei olnudki nii hirmus, eriti nüüd, kui veel neljarealine tee ehitati. Nüüd olen maja kõrvale ehitanud garaazhi, millest omakorda tegin väikese töötoa. Maja on samuti peaaegu ümber ehitatud ja soojustust lisatud nii, et talvel on meil väga soe ja väikeste küttekuludega maja. Kose vallavalitsus on muutunud ja asjad lähevad ülesmäge. Praeguseks oleme aru saanud, et tegime siiski õige valiku. Lastele siin meeldib, minul on oma ettevõte ja tööd on kohalikus piirkonnas väga palju, inimesed on toredad ja elukaaslane ei pidanud samuti oma töökohast loobuma. Kõige tähtsam on see, et vallavalitsus teeb koostööd kohalike inimestega ja kui tahad midagi vallas paremaks muuta, siis sea sammud vallavalitsuse poole. Uus vallavanem Merle Pussak on lahkelt valmis vallakodanikega isiklikult suhtlema ja koostöös vallaga saavad kõik asjad lõpuks korda.
Tallinnas elades käisid meie lapsed Õismäel lasteaias ja meil ei olnud aimugi, kui andekad nad tegelikult on. Kui nad hakkasid Oru lasteaias käima, saime peagi kutse etendusele, kus meie lapsed esinevad. Lasteaia muusikaõpetaja (Maarika Rohtsaar) pani lapsed väga ilusasti laulma ja tantsima. Sealt edasi tulid Oru ja siis ka Kose lauluvõistlused. Lisaks tantsivad meie lapsed rahvatantsu ja nüüdseks on ka laulupeol esinemas käidud. Mõlemad poisid õpivad muusikakoolis akordioni ja käivad erinevates trennides. Eraldi võiks esile tuua Oru kooli, kus on väga toredad ja tasemel õpetajad ning koolimaja on kaasaegne ja ilus. Laste turvalisuse pärast ei ole tarvis muretseda, lapsed saavad ise koolist koju, käivad trennides ja mugavalt viib buss neid Kosele muusikakooli. Samas viivad meie Tallinna sõbrad omi lapsi autoga trennidesse ja huviringidesse ning ei julge lasta neid üksi Tallinna liiklusesse. Lisaks on Tallinnas ka parkimisprobleemid, isegi äärelinnas.
Tunneme küll endiselt puudust külavahelistest asfaltteedest ja kergliiklusteedest, kuid koostöös vallavalitsusega olen kindel, et ka need takistused saame ükskord ületatud.
