habaja mõis

Habaja mõis asub samanimelises külas, mida on esmakordselt mainitud aastal 1419 Appa nime all. Habaja mõis (saksa k Habbat) loodi 1646. aastal, mil ta eraldati Vana-Harmi mõisast. 18. sajandi teisel poolel kuulus mõis Ungern-Sternbergidele, viimase käest läks valdus Moritz Wilhelm von Pistohlkorsi kätte. 1790. aastal omandas mõisa Bernhard Heinrich von zur Mühlen. Suure osa 19. sajandist oli mõis Hunniuste perekonna valduses, kelle kätte ta jäi kuni 1939. aasta võõrandamiseni.
Habaja mõisa härrastemaja on üks väheseid Eestis säilinud Põhjasõja järgseil aastail ehitatuist, hoone pärineb 18.sajandi algusest ja kujutab endast ühekorruselist arhailist vanabalti planeeringuga puitehitist. Puidust häärber ühendab eesti taluelamu ja ehitusajal kõrgarhitektuuris valitsenud barokkstiili elemente. Rõhutatud keskteljega hoone on ühekorruseline, kõrge täiskelpkatusega. Rõhutatud keskteljega sümmeetriline hoone on ühekorruseline, kõrge täiskelpkatuse, kahe mantelkorstnapiibu ja paarikaupa paigutatud akendega.


Peahoone esist piklikku väljakut ääristasid ühest küljest ait ja kuivati, teisest küljest aga tall ning valitsejamaja. Suur osa majandushooneid - karjakastell, riistakuur, töölistemaja, viinavabrik jms - paiknes peahoonest ja väikesest pargist lõuna pool. Veelgi rohkem lõunas, Kuimetsa suunduva tee lähedal asub hollandi stiilis tuulik.
Mõisasüdant läbis (ja läbib praegugi) Kose-Kuimetsa-Rapla maantee, mis peahoone juures kulgeb selle esise auringi läänepoolset serva pidi.