Kose vesiveski
Vanimad teated vesiveskitest Eesti alal pärinevad 13.sajandist. Vesiveski vanem nimetus oli vesikivi. Keeleteadlased oletavad, et vee jõul liikuma pandav jahvatusvahend tekkis just läänemeresoomlaste alal ja varem kui II aastatuhandel. Veskid olid talurahvale kokkusaamise ja suhtlemise paigaks. Mõnel pool on veskites käinud seltsimaja puudumisel harjutamas isegi kohalik pasuna- või laulukoor. Veskites oli kõige rohkem tööd sügisel, mil veskikivid käisid ööd-päevad läbi nii, et pöörlevad puuosad kippusid mõnikord suisa suitsema. Heinaajal peale heinaleiva jahu jahvatamist oli veskil seisu aeg. Mölder jahvatas esimese uudsevilja matita. Tavaliselt võeti matti igast kotist 2-3 toopi, mis valati veski toa lael seisva mativilja kirstu kaaneaugust sisse. Möldrid olid lugupeetud mehed, kel pidid olema terased kõik viis meelt: silm, nina ja keel, et otsustada terade headuse üle; kuulmine ja kompamine masinate käigu hindamiseks; lisaks kuldsed käed veski parandamiseks ja lahe loomus veskilistega läbisaamiseks. Liikus ju veskil alati palju rahvast. Sepapajas ning veskikojas aeti kõige magusamad jutud. 1940 oli Eestis 759 vesiveskit.
Kose vesiveskit on nimetatud 1346.aastast. Praegune veskihoone jõe ääres on ehitatud 1884 . Veski koos juurde kuuluvate maadega oli Ravila mõisa omanduses.
1912 sõlmis Aleksander Rosenberg Ravila mõisa valitsejaga 12 aasta peale lepingu Kose veski ja“ Konna“ veski kasutamiseks, selle lepingu järgi maksis Rosenberg 500 vene rubla aastas renti, millesse oli sisse arvatud veski juurde kuuluvate maade kasutamine, karjatamise õigus mõisa metsas ja metsamaterjali saamine hoonete ning veski parandamiseks. „Konna“ veski asus umbes 300 meetrit allpool Kose veskit.
Eesti iseseisvumise järel 1922 võeti Ravila mõis riigi poolt üle. Maareformi täideviimisel võõrandati Kose veski maadest 3/4 Kose arstile ja kolmele asunikule kasutamiseks. 1/4 jäi veski juurde. Veskid läksid Põllutööministeeriumile, mis andis Kose vesiveski ja „Konna“ veski 25 aastaks Rosenbergile rendile 1.maist 1922 kuni 1. maini 1947 aastarendiga 800 krooni. Veskikoha suurus oli 14,60 ha- põldu 6 ha, heinamaad 5,8 ha, karjamaad 1,70 ja muud maad 1.10 ha. Rendilepingu järgi kohustati rentnikku kahe aasta jooksul veskile uue katuse panema ja teiste hoonete katuste parandamist viie aasta jooksul oma kuluga Põllutööministeeriumi poolt kinnitatud plaanide järgi, kuue aasta jooksul veskile uue turbiini paigaldamist ja veski kanali süvendamist, veekindla paisu ehitamist omast materjalist ja uue sisseseade paigaldamist kümne aasta jooksul. Rosenbergi arvutuste järgi oli selle teostamiseks vaja miljon krooni ja rohkemgi, kuid sissetulekud olid tagasihoidlikud. Kose veski probleemiks oli veepuudus, suvel kuival ajal ja ka talvel veski seisis.
Veski oli halvas korras. Rosenbergi kirjas Tehnika Peavalitsusele on antud järgmine hinnang: „Vesirattad on mädanenud ja käivad vaevalt selle talve läbi, siis on nemad otsas.“ Üks Kose ärimees püüdis seda ära kasutada ja püstitas jõe kaldale jahuveski, mis traktori jõul töötas.
1928 tegi Rosenberg avalduse Riigimaade valitsusele taotlusega osta ära Kose vesiveski ja „Konnaveski“ koos maadega. Taotlusele vastati eitavalt, tolleks ajaks oli vastu võetud tööstuskohtade müügi seadus, kuid seadust teostada ei saanud, sest puudusid vastavad juhtnöörid menetlemiseks valitsuse poolt.
„Konna“ veskit ei kasutatud 1920.aastate keskpaigast, 1931 seisuga puudus seal ka sisseseade, „Konna“ veski paisu ei saanud üles tõsta, sest vesiveski turbiini kanal oli tehtud niivõrd sügavaks, et konnaveski paisu tõstmisel ei töötanuks vesiveski. Pais takistanuks kanalist vee ärajooksu. 1931 taotles Rosenberg „Konna“ veski hoone ja paisu lammutamiseks luba. Kose jaoskonna riigimaade valitseja arvates kartis Rosenberg, et veski läheb kolmandale isikule kasutada, talle tekiks konkurent. Otsustati, et „Konna“ veski krunt eraldatakse vesiveski krundist ja pannakse enampakkumisega müüki, veepaisutamise õigust krundiostjale ei anta.
1934.aastaks ostis Rosenberg vesiveski ja „Konna“ veski riigilt ära. Hoone keskmises osas asus jahuveski, mis võttis enda alla kaks esimest korrust, villatööstus asus kolmandal korrusel. Jahuveski esimese korruse ruumides olid 2 jahukivi, jahusõel, kroovimise masin, tangulõikaja, vilja elevaatorid ja tolmukogumise kotid, teisel korrusel asusid kivide ja kruubimasina viljakolud, kottide ülestõstmise vints, 3 viljaelevaatorit ja tolmukogujad. Jahuveskis töötas üks tööline, kelle elukorter asus samas hoones teisel korrusel. Villatööstuses oli villahunt, eelkraasimise masin, vatimasin, eidemasin, käsiketramise masin 300 värtnaga ja villakaalud, 1938.aastast kaltsuhunt. Villatööstuses töötas 2 töölist. Veskis oli elektrivalgustus, mille allikaks oli oma dünamo. Jahuveski jõuallikaks oli vesiturbiin „mille võime 3 meetri kukkumise juures oli umbes 26 hobuse jõudu ja villatööstuse turbiin sama kukkumise juures 16 hobuse jõudu“. 1934 oli Rosenberg vee puudusel sunnitud soetama veskile abijõujaama ja kavatses üles seada abiks vee jõule gaasimootori. Rosenberg esitas Majandusministeeriumi Tööstusosakonnale joonised uue sisseseade kohta ja kavatsetava juurdeehituse plaanid gaasigeneraatori ja gaasimootori jaoks. Ehitatav jõujaam pidi töötama ka veevaesel ajal, tööd ju oli. Ajalehes “Postimees“ kirjutati 25.septembril 1936: “ Kose piimaühisus kavatseb veskit ehitada. Juba mõnda aastat tagasi tõsteti Kose piimaühisuse tegelaste poolt ühisuse juurde veski ehitamise küsimus üles. Ehkki mõnisada meetrit eemal asub suur Kose jahu- ja villaveski, tuntakse siiski piimaühisuse juurde ehitatava veski järele tungivat vajadust, sest kohalikkudes veskites on töötasu väga kõrge ja viimased on alatiselt tööga üle koormatud“. Uue veski rajamiseks ja olemasoleva laiendamiseks siiski ei läinud. 1939 puhkes sõda.
Kasutatud allikad: ERA 969.4.1737, ERA 63.10.7981, Postimees 1936.
